Emotional responses

 

In a past article, I mentioned that men typically make a mistake of arguing logically with women. The overwhelming majority of men never realise that when a woman argues with you, she is not actually interested in finding out the truth or convincing you that she is right. She is interested in seeing how you react. Bringing forward logical arguments is pointless, because she can endlessly invent new illogical arguments to counter them with. In order to solve the situation, you need an emotional response. Here are two real-life examples.

 

I had an almost-girlfriend who lived in another town. One morning when we began text-chatting, she had decided for some reason to pretend that it was her male cat who was chatting. That is, physically, it was obviously she who was typing in the text, but the contents of her messages were meant to sound as if it was the cat who was writing.

In a nutshell, "he" told me to lay off her because she was "his" and "he" wouldn't share her with anyone. That was nonsense, and I tried to explain "him" that we weren't competitors – my closeness with her wouldn't damage "his" interests in any way. "He" wouldn't see reason, though, and kept finding new bullshit arguments why I should keep away from her.

I was getting increasingly annoyed with this boring and pointless nonsense. I also realised I won't get anywhere with logic and reason. Clearly, she was putting me to the test. But what should I do? I remembered the rule that when a woman is bullshitting you like this, you need to find an emotional response.

So I wrote something to the effect of "It seems to me you're in a bad mood today. You'd better go chase some squirrels, you'll feel better." (She had told me previously that her cat liked chasing squirrels.)

I was mildly amazed when the "cat" immediately stopped picking on me and she turned to her normal self. Evidently, I had passed the test.

 

 

Another story. I had a girlfriend whose native language was different from mine and we usually communicated in English. One day when we were texting, she told me I should use the verb "to make love" instead of "to have sex". Now, I had never in my life referred to sex as "love-making" and I never would, because not only does it sound silly and feminine, it's also factually incorrect, implying that love is somehow a prerequisite for sex.

The nerve she has, I thought. She ought to be grateful that I'm sparing her the f-word.

But what was I to do? Our relationship wasn't yet secure enough for me to risk offending her by suggesting that sex and love are two different things. (She was religious and somewhat old-fashioned in that respect.)

On the other hand, I couldn't give in and start using that cowardly euphemism.

I decided to take a chance and try to turn the dispute into a joke. This is how I replied:

 

[My name]: Darling, would you like to make love?

[Her name]: I'm sorry, honey, I'm not in the mood tonight.

[My name]: All right, I'll just fuck you then.

 

Guess what? She found it hilarious, and her reply left no doubt that her opinion of me had greatly improved. She never complained again about the words I used to describe sex, and I, in turn, realised that nothing bad would happen to me if I would occasionally refer to sex as "love-making" when talking to a woman. (And, for that matter, I would subsequently say the f-word to her many a time at the moments when I had made her really horny, and it was never a problem.)

 

 

These are two examples of how an emotional response can work wonders with a woman when a rational dispute would only lead to a disaster.

 

 

 

 

 

Who chooses whom?

 

 

There is some dispute about the roles of the sexes in mate choice.

In the popular wisdom, the man is active and the woman is passive. The man chooses, the woman sits there and waits to be approached.

It is not surprising that classical feminism, in its attempt to ascribe to the women a role as active as possible in everything, as well as neofeminism in its pursuit to make men as passive in everything as possible, are looking for any arguments they can find to support their claim that, although externally the man's role in mating seems to be the active one, it's really the woman who has the say.

That seems to be the prevailing scholarly theory as well. The man is the pursuer, but the woman is the selector. (That's how the biologists actually describe the female's role in a typical mating game – the selector.)

Paradoxically, this point of view is also held by many masculists – probably because imagining the woman being in charge (and the man thus at the mercy of her decision) frees them from the thoughts of their own incompetence.

Some masculists insist that men are in a hopeless situation, with women having complete power over us, not only thanks to being given a privileged status by law and social customs, but also thanks to their superior cunning and lack of moral scruples. Unsurprisingly, those wannabe men's right activists suggest that it's actually the woman who chooses herself a partner, but since she leads him with subtle tricks of psychological manipulation, he ends up believing that he is the active partner. (Simon Sheppard has written a thick book dedicated primarily to this concept.) I've been trying to make up a name for this school of masculism, but haven't yet found a suitable one. Masculodesperatism? Masculoimpotentism?

Anyway, I propose a hypothesis different from both of the above theories.

I suggest that one who observes the reality closely, realises that no one chooses anything. A man pursues every woman who is not revoltingly ugly – unless, of course, he has something else to do that is very important or urgent, or is very tired or something. A woman, in turn, resists every man who is not a moviestar, playing guitar on a stage, or something comparable. At each such encounter, there is a certain probability that the man's insistence happens to be strong enough and the woman's resistance happens to be weak enough so the two end up having sex. After that, there's a certain probability that they have sex again, a certain probability that she gets pregnant, etc. It's all a game of chance and numbers.

Even though each one of us has preferences as to which members of the opposite sex are more desirable or less desirable, we men end up taking what we can get and women end up spreading their legs when they can't resist. There is no actual mate selection on either side, only selection attempts. I daresay all those books advising a female reader how to choose Mr. Right from among all her suitors are quite useless – except as sources of income for their authors and publishers, obviously.

The biologists like calling the female "selector", because it sounds a lot nicer than "resister". In reality the woman can't be a selector, because selecting requires decision-making. Anyone who has had significant experience with women, knows how poor women are at making up their mind. Women hate having to make decisions. For us, the freedom to make our own choices is a blessing to which we strive. For the (typical) woman, the necessity to make decisions is a burden. Indeed one of the most important functions of a man in a woman's life is to relieve her of that burden. In simpler words: a woman yearns for a man who will tell her what to do. But that's another story. The point of this article is: apart from rare exceptions, neither the man nor the woman actually chooses their mate.

 

 

 

 

 

 

Real hope for the introverts

 

It is extremely difficult to discuss introversion. That is because the people around us are either extraverts or introverts. The former couldn't care less what "vert" one or another person might be. Even when they get interested, they lose their interest half an hour later. Two weeks later, they can't remember the very fact of ever having discussed that topic with someone. That's how extraverts are.

 

The introverts in turn tend to be deeply troubled persons dedicated to convincing themselves that they are normal and in no way worse than the extraverts and don't have to be ashamed of being what they are. They get hostile when suggested that maybe introversion as such, not the unfair world and other people's prejudices, is their problem. I used to be like that for most of my life. However, I have reached the insight that it's manifestly absurd to suggest introversion is not a serious problem. Can you imagine an article or video titled "I am an extravert. What to do about it?" Yet almost every article or video that has the word "introvert" in its title contains advice on how to cope with being an introvert.

 

Now, I don't give a rat's ass about who is "good" or "bad", "normal" or "abnormal". All I care about is being as efficient in my life as possible. I want to know the truth in order to be able to make optimal choices, rather than be deluded to assume something that is not true and waste my energy on fighting the forces of nature. Should the truth be that introversion is a mental disease that can be cured, I want to know about it.

 

As I said, I used to be a proud introvert for most of my life. "Don't you dare tell me that one ought to try and be more extraverted. Introversion is my nature. Even if I could, I would never want to become like those joyful empty-headed jerks."

 

For the record, I still hold that we are better than those joyful empty-headed jerks. By my deeply subjective standard, that is. The sad news is, those joyful empty-headed jerks rule the world. For some reason, practically all life in society is tailored to suit the extraverts.

 

There's another sad news: we need to interact with that hostile world, because we need food, clothes and shelter to physically exist, and sex to have at least one reason to want to exist – and practically everyone of us has also other things he'd hate to have to live without that can only be acquired from the external world.

 

Telling ourselves "I am normal, I don't have to change, I don't have to be ashamed, I am normal, I don't have to change, I don't have to be ashamed, I am normal..." day in, day out, does nothing to get our needs satisfied. In order to satisfy our needs, we need to either:

a) change the outer world;

b) get to know the outer world and learn to use it as well as we can.

Feel free to try the first. I am certain that focusing on the second option yields far higher returns on your energy spent.

(For the slow of understanding: "c) convince ourselves that we are just as good as the extraverts" is not an option. It's self-tranquilization that is actually counterproductive, because it deflects our energy from getting what we want onto forcing ourselves to believe that the grapes are sour. "I LIKE sitting home alone instead of going out and doing things. There's nothing wrong with that!" No, there isn't – until the next utility bill arrives and you have no money.)

 

But what is introversion and extraversion? Years ago, I came up with the hypothesis that interpersonal interaction causes, by and large, the extraverts to absorb energy from the introverts. It's a kind of energy which no scientific devices known today can measure, but which we can still all feel. That's why the extraverts want to be among people and hate being alone, while introverts get exhausted by social interactions and need to be alone to recharge their batteries.

 

It seems that the law of conservation of energy doesn't apply to that unresearched bioenergy. This means a group of extraverts can spend time together and become more energetic each, without anyone losing anything, whereas a group of introverts can still get tired from being together even when there are no extraverts present. The fact that introverts gain energy from solitude (without anyone present to take that energy from) while extraverts start feeling awful when they have to be alone for a considerable time (remember how the COVID restrictions were driving them insane?) seems to support that hypothesis. So we can rephrase the above definition more accurately like this: the extraverts gain bioenergy in the presence of other humans and lose it in solitude, and the opposite is true for the introverts.

 

It seems to make sense to presume that the reason why the extravert dreads the return to an empty apartment after a day at work while the introvert yearns for the same is because their brain remembers numerous past experiences when the presence of other people has made them more energetic or less energetic, respectively, and being alone has had the opposite effect.

 

The open question is: is introversion inborn or acquired? In other words: is every human being born with the inclination to extraversion or introversion, or do we become introverted because our brain acquires great many experiences suggesting we can't handle being around people?

 

In yet other words: are there really two diametrically opposite ways of exchanging bioenergy with our environment, or does that thing that appears to be bioenergy essentially boil down to growing to shun human contacts because of great many painful experiences with the same (such as a child being constantly being condemned by his parents for expressing honestly his thoughts and feelings until his child brain grows afraid to say anything to another person)? When we are alone, do we really get some scientifically unstudied form of energy from the environment, or are we simply resting from the tiringness of the outside world we are unable to handle? When an extravert is alone, is he really losing said energy, or is he simply unable to endure his own thoughts and has nothing to deafen them with – possibly because he is incapable of lasting attention and unable to take anything seriously, and therefore has no serious interests?

 

I don't have an answer to that question, but until convinced otherwise, I have chosen acquired introversion as my working hypothesis. That is because it gives one something positive to strive for. We are not doomed to getting crazy when among people for too long. We feel the need to be alone because we lack social skills, and that is something we can improve. Step by step, we can figure the world out and learn not to go crazy when among people for too long. The hypothesis of inherent (and therefore incurable) introversion is a hypothesis of damnation. The hypothesis of acquired (and therefore curable) introversion is a hypothesis of hope.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

How self-help books can destroy you

 

Have you noticed that the large majority of self-help books that promise (and usually even make a serious, laudable attempt at delivering) one or another method of improving one or another area of your life, start with a  tragic story of either the author himself or another, really or supposedly real person finding himself in a state of unspeakable misery? Like, one author started his book by telling in great detail how he was shot in the stomach by a street thug and suffered horrible pains when getting cured at a hospital. Some books describe someone's extreme injuries, some awful diseases.

The thing it, it gets really devastating. By the time you have seen twenty such books, you can easily end up convinced that you can never get your life in order unless you lose a limb, get cancer or at the very least have your home burn down first.

Of course, when accused before court, the self-help authors could defend themselves by claiming that they never said a terrible injury or disease was a prerequisite for happiness; they were trying to say their method works even when you have cancer or such. From the legal point of view, that's true. But we know and they know that our subconscious isn't capable of this kind of logical reasoning. The subconscious reads "How to become happy... John had cancer", "How to have perfect health... Mary was born blind" etc. dozens of times and it connects life improvement with extreme misery. That's how brains work. So your brain can easily end up convinced that good health and happiness are unattainable for someone who has all four limbs, functioning senses and has no uncurable disease. You won't be aware of it consciously, you just notice how each new self-help book will be more difficult to open until you stop and ask: hey, what the hell is wrong with me? And you realise eventually that there is nothing wrong with you. It's the destructive self-help authors who are writing their books in a monstrously wrong way.

 

Filipiinid – parem kui Tai?

See artikkel ilmus 2008. aasta juulinumbris.

Enne Filipiinidele sõitmist leidke paar foorumit ja lugege viimase aja uudiseid. Kuulu järgi korraldatakse Filipiinidel aeg-ajalt moraalikampaaniaid. Selle eesmärk paistab olevat USA seksiturismivastaste organisatsioonide ees head nägu teha. Taoliste kampaaniate ajal võib seksiteenuste kasutamine olla raskendatud. Kui kallid feministlikud külalised on rahulolevana koju tagasi sõitnud, jätkub muidugi business as usual.

a		a
TAI		FILIPIINID

Kuuldes sõna "seksiturism", mõtleb enamik lugejaid küllap esimesena Taile. Tõepoolest on Tai populaarseim sihtkoht, kus käepärane, taskukohane ja inimlik seksiteenus on arendatud täiuseni, mida eurooplasel on raske, võimatugi ette kujutada. Tai seksiturul ei ole mitte mingisugust sarnasust sellega, mida me võime näha Amsterdamis või Prahas, rääkimata Tallinnast.

Siiski on ka Filipiinid populaarne seksiturismimaa, eriti ameeriklaste seas. Ehkki Eestis eksootiline ja tundmatu, on Filipiinid tõsiseltvõetav alternatiiv Taile.

Filipiinide seksiturg on korraldatud samade põhimõtete järgi nagu Tais. Allpool esitame kümne olulisema näitaja põhjal ülevaate, mille poolest on Tai Filipiinidest parem või halvem. Mõistagi on alltoodud hinnangud subjektiivsed, kajastades üksnes autori enda arvamust, millega lugeja ei pea nõustuma. Kuna aga Filipiinide seksituru kohta eesti keeles kättesaadavat infot peaaegu pole, leiame, et alljärgnev võrdlus võiks siiski lugejatele abiks olla.

Võrdlus keskendub go-go baaridele, mis on vähemasti algaja seksituristi jaoks ülekaalukalt mugavaim võimalus. Kummaski riigis on protseduur sarnane – üksteise lähedal asub rida baare, kus igaühes on valida tosina kuni mõnekümne tüdruku vahel. Osa tüdrukuid näitab ennast laval, osa istub rahva seas. Klient on kohustatud ostma vähemalt ühe joogi ja temalt soovitakse, et ta ostaks joogi või paar ka tüdrukutele. Tüdruku äraviimiseks tuleb maksta baarile vahendustasu (nn. bar fine), mille järel tüdruk tuleb kaasa kliendi soovitud kohta, tavaliselt tema hotellituppa. Tüdrukule endale maksab klient tasu pärast seda, kui tüdruk on oma töö teinud. Tasu suurust sageli kokku ei lepita, vaid tüdruk jätab selle kliendi otsustada.

	Ilu
3		6

Piltidel ja videotel, mida enne Filipiinidel käimist näinud olin, olid filipiini naised tai omadest selgelt inetumad. Seda suurem oli mu hämmastus, kui koha peal osutusid filipiinlannad üsnagi veetlevateks. Mispärast turistid pildistamiseks ja filmimiseks just need kõige koledamad välja valivad, on mulle seniajani arusaamatu. Kui keskmises Tai go-go baaris on raske leida kasvõi üht ahvatleva välimusega tüdrukut ja pahatihti tuleb leppida sellistega, kes vaid hädapärast kõlbavad, siis Filipiinidel on go-go baaris laval tavaliselt paargi päris kena tüdrukut. Hiinlannad ja jaapanlannad on muidugi veel ilusamad, aga neid ei saa paraku nii lihtsalt kätte.

(Euroopa: 8 punkti)

	Rinnad
2		4

Tai naistel ei ole reeglina midagi, mis vääriks rindadeks nimetamist. Filipiinidel on üllatuslikult paljudel naistel rinnad, mille peale me kodumaal kirtsutaksime küll nina, kuid mis ajavad siiski asja ära. Arvestatagu ka sellega, et ida-aasialannade rinnad on harva nii lötakad nagu valgetel naistel. Enamik tisse on kikkis ja üsna kõvad, mistõttu neid on keskeltläbi sama mõnus katsuda nagu oleks poole suuremaid valge naise rindu.

(Euroopa: 8 punkti)

	Kehad
10		7

Tai naiste kehad on vapustavad. Rasvavolte näed halvimal juhul paar korda reisi jooksul. Pingul tuharad, siidpehme nahk, peaaegu olematu karvakasv – ainus, millest veel unistada võiks, oleks suuremad rinnad ja heledam ihuvärv. Filipiini naiste kehad ei ole nii täiuslikud, kuid väga lähedal. Hinnet võtab pisut maha see, et paljud on minu maitsele liiga tumeda nahaga.

(Euroopa: 4 punkti)

	Professionaalsus
4		10

Enamik tai lõbutüdrukuid ei oska mehega midagi peale hakata – heidavad selili ja kõik. Nad on küll enamasti teenistusvalmis – võtavad suhu, kui kästakse jne. – kuid nad lihtsalt ei oska midagi teha. Filipiini lõbutüdrukud osutusid professionaalideks, kes ajasid mul kõvaks ka siis, kui olin ise juba veendunud, et rohkem enam ei suuda. See oli hämmastav, kui arvestada, mida olin kuulnud filipiini naiste ülirangest kristlikust kasvatusest. (Korralik naine ei tohi näiteks isegi teada, mis asjad on suguhaigused.) Teisest küljest mõjuvad filipiini lõbutüdrukud kohati masinatena, kes paistavad olevat valmis vorbitud ühes ja samas vabrikus. Filipiinlannat on raske panna niimoodi vallatlema nagu tailannat.

Oskuste erinevusele vaatamata suhtuvad tai ja filipiini lõbutüdrukud oma töösse ühtemoodi kohusetundlikult ja annavad endast kõik, et sind rahuldada. (Selle oluliseks põhjuseks on kindlasti see, et raha makstakse pärast seksi, mitte enne.) Euroopas võib juhtuda, et prostituut saab raha kätte ja siis keeldub end isegi alasti võtmast. Aasias on selline häbematus välistatud.

(Euroopa: 2 punkti)

	Inimlik kontakt
10		5

Tai seksituru kohta kehtib sada protsenti kellegi öeldu, et sa mitte ei osta seksi, vaid rendid girlfriendi. Enamik tai prostituute kohtleb meest paremini kui enamik euroopa mitteprostituute. Isegi kui on õige küünikute väide, et nad on vaid meisterlikud teesklejad, siis on isegi selline näitlemine meeldivam kui euroopa naiste jälestusttekitav ülbus.

Enamik seksituriste kirjutab, et filipiini naised on suhtlemise kohapealt paremad kui tai omad. Minu kogemus on raudselt vastupidine. Kuna Filipiinidel on inglise keel teine riigikeel ja seda oskavad peaaegu kõik, puudub seal keelebarjäär, mis tailannadega suhtlemist tõsiselt takistab. Seepärast arvasin, et filipiini lõbutüdrukutega tekib veel parem emotsionaalne kontakt kui tai omadega. Mul tuli pettuda. Kui tai tüdruk kasutab sinuga ära kogu oma ingliskeelse (kultuurse) sõnavara ja tahab sinu kohta teada kõike, mida vähegi oskab küsida, siis filipiini lõbutüdrukud ei tunne sinuga suhtlemise vastu erilist huvi. Tüüpilist tailannat on sageli raske pärast seksi hotellitoast välja saada, tüüpiline filipiinlanna teeb töö võrdlemisi kiretult ära ja laseb jalga. Kõnekas on juba seegi fakt, et teel baarist hotelli tahab tai lõbutüdruk sul tingimata käest kinni hoida, filipiini omad aga kõnnivad enamasti sinust lausa paar meetrit eemal.

Muidugi tuleb ka Filipiinidel ette lõbusat tüdrukutega suhtlemist, mida seksituristide kõnepruugis nimetatakse taikeelse sõnaga "sanuk", kuid Tais on täiesti teine tase – prostituudid nagu polekski prostituudid. Kui sa kohtled tai lõbutüdrukut hästi, annab ta selle sulle mitmekordselt tagasi. Filipiinlannadega pole enamasti mõtet vaeva näha – tõmba läbi ja saada minema.

(Euroopa: 1 punkt)

	Valik
6		8

Naisi, kelle hulgast valida, on Tais rohkem. Tai seksikeskused on:

Nana Entertainment Plaza (Bangkok);

Soi Cowboy (Bangkok);

Patpong (Bangkok);

Pattaya;

Phuket.

Filipiinidel on neile vastu panna ainult:

EDSA International Entertainment Center (Manila);

Makati (Manila);

Angeles City.

Muidugi leidub prostituute enam-vähem kõikjal, aga ülalnimetatud piirkonnad on sellised, kus on rikkalik valik ja mugavad olud.

Ehkki Tais on prostituute saada suuremal arvul, kallutab Filipiinide kasuks vaekausi see, et valik on mitmekesisem. Ma pean silmas seda, et filipiinlannad on füüsiliselt palju erinevamad kui tailannad. Filipiinidelt leiate pikemaid ja lühemaid, paksemaid ja peenemaid, euroopalikumaid, aasialikumaid ja negroidsemaid. Tailannad on aga enamikus üsna ühesugused.

Muidugi on kummagi maa eeliseks enamike teiste riikide ees see, et prostitutsioon ei toimu mingites nurgatagustes uberikes, vaid bordellbaarid asuvad käidavatel tänavatel ja on kergesti leitavad.

(Euroopa: 2 punkti)

	Odavus
5		7

Seksi hind on Filipiinidel nagu üldine hinnatasegi natuke madalam kui Tais. Suurt erinevust siiski ei ole. Kummaski riigis on hinnatase baarist baari ühetaoline, s.t. sa võid rahulikult astuda sisse järgmisse baari, tundmata muret, et selles võiksid hinnad olla viis korda kõrgemad kui eelmises.

Kummaski riigis on tüdrukule pärast seksi makstav tasu üldjuhul sinu otsustada. Sageli keeldub tüdruk isegi küsimise peale oma hinda nimetamast, vaid lepib selle tasuga, mille ta sinu arvates ära on teeninud.

(Euroopa: 2 punkti)

	Seksituru korraldus
9		8

Süsteem on, nagu öeldud, kummaski riigis praktiliselt sama.

Tai eeliseks on, et kõrvuti go-go baaridega eksisteerib arvukalt massaažisalonge, kus saab lisaks massaažile ka intiimteenuseid, samuti beer bar'id, kus lihtsalt istutakse, juuakse ja rahulikus õhkkonas tüdrukuid valitakse – kõik on nagu go-go baarides, ainult ilma tantsulavata. Filipiinidel midagi taolist pole.

Kummaski riigis on baare (või diskosid), mis pole otseselt prostitutsiooniks mõeldud, kuid kus amatöörid mehi lantimas käivad. (Naistudengitel olevat näiteks tavaline asi käia seal korra kuus raha teenimas, kui on aeg üür ära maksta.) Nende võrdlemiseks on minu isiklikud kogemused aga ebapiisavad.

Filipiini go-go baarides meeldis mulle, et reeglid olid natuke lõdvemad kui Tais. Näiteks võisin ma laval tantsiva tüdruku lihtsalt enda kõrvale viibata, mitte ei pidanud perenaise poole pöörduma nagu Tais. Tai eeliseks on aga see, et seal palub tüdruk ilusti, et sa talle joogi ostaksid (enamasti pärast seda, kui ta on juba päris kaua sinu kõrval istunud ja ennast katsuda lasknud), Filipiinidel aga käib ettekandja sulle üsna tungivalt peale, et sa tüdrukule joogi ostaksid.

Vahetevahel juhtub Tais siiski sellist väikest tüssamist, et tüdruk tuleb ja lunib sinult välja joogi ning läheb siis lavale. Teades, et varsti on tema kord tantsima minna, kasutab ta sind meelega ära, et saada jook (s.t. oma protsent joogi hinnast), kuid mitte istuda pikka aega sinuga koos. Filipiinidel on seevastu nii, et kui tüdruk on sinuga, siis ta on ta laval tantsimise kohustusest vabastatud.

Tai oluline eelis on omakorda see, et go-go baarides on tantsijad sageli paljaste rindadega ja vahel lausa ihualasti. Filipiinidel kannavad nad (nii palju kui mina näinud olen) alati bikiine.

Kummaski riigis on meeldiv see, et suur hulk seksibaare on üksteise lähedal, nii et kui sulle ühes ei meeldi, astud paarkümmend sammu edasi ja oled järgmises.

(Euroopa: 0 punkti)

	Ohutus
10		4

Tail on väga ohutu maa maine. Räägitakse, et Bangkokis võid käia ringi keset ööd, purupurjus, ja sul ei ole vaja paljaksröövimist karta. Ma ei söanda seda soovitada, kuid usun, et vägivallakuriteo ohvriks langemise oht on Tai linnades tõesti väga väike. Filipiinidel on seevastu ohtliku maa maine. Tulirelvi on rahval laialt käes ja röövimisi pandavat toime palju. Juba kasvõi see, et pankade ja kaubanduskeskustegi sissepääsude juures on läbiotsijad ja sildid palvega tulirelvad hoiule anda, on kõnekas fakt. Tais midagi niisugust pole. Ka varguseohtu peetakse Filipiinidel suuremaks. Ise ma siiski kummaski riigis kuriteo ohvriks langenud ega hirmutavasse konflikti sattunud ei ole.

Filipiinlased on ilmselgelt oma maa halvast mainest teadlikud ja pingutavad tõsiselt, et turiste kaitsta ja nende kartusi vähendada. Go-go baaride juures suurendavad kindlustunnet relvastatud valvurid. (Tais loomulikult selliseid ei ole, sest nende järele ei ole vajadust.) Hotellis annab tüdruk oma ID-kaardi alati registratuuri, kust ta selle lahkudes tagasi saab. (Tais tehakse seda ainult vahetevahel.) Vähe sellest, Filipiinidel üllatas mind, et mõni minut pärast tüdruku lahkumist helistati registratuurist, küsides, kas tüdruk ikka tohib hotellist välja minna. Selline hoolitsus on liigutav, kuid näitab, et ilmselt on ettevaatusabinõude rakendamiseks ka põhjust.

Arvestades seda, kui palju Filipiinide seksipiirkondades valgust, rahvast ja valvureid on, jäi mulle siiski mulje, et füüsilist hädaohtu seal praktiliselt ei ole. Hoopis tõsisem oht seksituristile on aga valesüüdistus kuriteos. Filipiinidele reisijaid hoiatatakse järjekindlalt kahe tõsise ohu eest:

1) nn. rape scam – tüdruk väidab hiljem, et sa vägistasid ta;

2) nn. underage scam – tüdruk osutub alaealiseks ja temaga seksuaalvahekorda astumine on seetõttu kuritegu.

Ma ei oska öelda, kui suured need ohud tegelikult on. Pole võimatu, et neid väiteid kasutatakse lihtsalt selleks, et heidutada mehi Filipiinidele sõitmast. Samas ma Tai kohta selliseid massilisi hoiatusi kuulnud ei ole, mistõttu arvan, et nendel on mingi tõepõhi all. Seepärast võtsin Filipiinidel tüdrukuid ainult go-go baaridest, eeldades, et seal peaks vägistamissüüdistuse oht olema minimaalne. Mis puutub vanusesse, siis Filipiinide baaripidajad tunnevad silmnähtavalt muret kliendi ohutustunde pärast, sest igal tüdrukul on bikiinide alaosa külge kinnitatud pildiga isikutunnistus (riiklik, mitte baari enda väljaantud). Sul tarvitseb ainult käsi välja sirutada, kaart teistpidi pöörata ja sa näed tüdruku sünniaega. Tais on tüdruku vanuse väljaselgitamine sinu enda mure. Soovitatav on küsida ID-kaarti. (Selle kaasaskandmine olevat kõikidele kohustuslik.)

Enne reisi tuleks kindlasti hankida ajakohased andmed prostituutide vanuse alampiiri kohta. Tais olevat see hiljuti lausa 20 aastale tõstetud. Liiga noore naise seltsist tabatud välismaalastega kummaski riigis nalja ei mõisteta, ja ma tõesti soovitan olla väga ettevaatlik.

(Euroopa: 9 punkti)

	Reisimine ja olme
4		2

Kumbki maa asub kaugel ja sinna lennukiga sõita on kallis. Siiski on Taisse odavaid lende leida palju lihtsam.

Filipiinidel on asjaajamine palju kergem, sest inglise keel on üks kahest riigikeelest ja peaaegu kõik inimesed suudavad seda arusaadavalt rääkida.

Hotellide hinna ja kvaliteedi suhe on Tais mõnevõrra parem. Filipiinidel võib vahel olla raskusi veevärgiga.

Söömine on Filipiinidel mugavam, sest menüüd on inglise keeles ja toit ei ole tapvalt vürtsine, nagu Tais kipub olema. Hinnad on Filipiinidel pisut madalamad.

Kliima on Filipiinidel parem. Tais on kõige külmemalgi ajal talumatult palav, Filipiinidel on aga suurem osa ööpäevast peaaegu talutav temperatuur.

Vaatamisväärsuste (nii kultuuriliste kui looduslike) poolest on Tai ilmselt parem kui Filipiinid. Suuremas osas Filipiinidest võib küll näha võrratut loodust, aga seksipiirkonnad on sellistes kohtades, kus valgel ajal ei ole suurt midagi teha.

Igapäevaseks eluks vajalikud kaubad (meile harjumuspärased toiduained, hügieenivahendid jms.) on Tais palju kättesaadavamad kui Filipiinidel.

(Euroopa: 9 punkti)

	PUNKTE KOKKU
63		61

(Euroopa: 45 punkti)

Näeme, et mõnes suhtes on Tai parem kui Filipiinid ja mõnes suhtes vastupidi. Minu võrdlus annab väikese eelise Taile, kuid iga lugeja võib ülaltoodud tabeli põhjal kujundada oma arvamuse, vastavalt sellele, millist näitajat tema kõige tähtsamaks peab. Igal juhul soovitan neil, kellel võimalust, proovida ära mõlemad riigid. Esimeseks sihtkohaks soovitan Taid, kus algajal on süsteemi tundmaõppimine lihtsam.

Ükskõik, kumma maa te valite – seksireis Kagu-Aasiasse on kogemus, mille iga mees peaks elus läbi tegema, et pääseda kasvõi paariks nädalakski naiste türanniast. Kas te kujutate ette, mis tunne on istuda baaripukil ja timmida õlut, ümberringi naised, kes anuvad, et sa neid kepiks?

Tais saab iga valge mees keppi

See artikkel ilmus 2002. aasta aprillinumbris, paar kuud pärast reisi.

Kui praegu Tai-reisi planeerid, siis palun arvesta, et enamik artiklis mainitud hindu tasuks kahega korrutada. Nagu Eestis, nii on ka Tais raha 17 aastaga märgatavalt väärtust kaotanud.

Tai raha nimi ei ole "baht", vaid "baat". Heliline b, pikk a ja tugev t. Inglise keeles kirjutatakse "baht" sellepärast, et lollid inglased ei ole seni veel selle peale tulnud, et pikka täishäälikut võiks kahe tähega kirjutada.

Eri allikate vahel puudub üksmeel küsimuses, kas prostituudi minimaalne lubatud vanus on 18 või 20. Igaks juhuks väldi alla 20-aastaseid tüdrukuid. Enne kui tüdrukuga kuhugi lähed, nõua temalt kindlasti ID-kaarti näha. Arvesta, et tai kalender on meie kalendrist 543 aastat ees. S.t. näiteks aasta 2000 on Tai isikutunnistusel 2543.

Muide, isikutunnistuse järgi saad ka tuvastada, kas su tüdruk on ikka tõesti naissoost. Isegi need, kes on kirurgiliselt naiseks lõigatud, on dokumentide järgi edasi mehed. Nad saavad lausa sõjaväekutseid. (Reaalselt sõjaväkke minema nad siiski ei pea, vaid riigikaitseosakonnas vormistatakse nad sõjaväekõlbmatuteks psüühilise ebanormaalsuse tõttu.)

Tais saab iga valge mees keppi

Kuidas leida kümnete kaupa noori ilusaid naisi, kes on rõõmsalt nõus sinuga voodisse tulema? Selleks on vaja ainult Taisse minna. Kõik muu tuleb iseenesest. Suurepäraste seksiturismiraamatute autor Mac Horn jutustab oma sõbrast Ratastooli-Tomist, kes elab Tais. Ratastooli-Tomiks hüütakse teda (nagu arvata võib) sellepärast, et ta on ratastoolis. Sellest hoolimata on ta väsimatu kiimakott, kes tõmbab läbi ühe teenistusvalmis tailanna teise järel. Kui see õnnestub vanal invaliidil, õnnestub see igaühel. Tai kubiseb naistest, kes on valmis anduma igale mehele, peaasi et makstakse. Selles artiklis seletan, kust neid leida, kuidas nendega läbi rääkida ja kui suurte kuludega arvestada.

Kohad

Seksituristide peamised sihtkohad Tais on (populaarsuse järjekorras) Bangkok, Pattaya ja Phuket. Algajal seksituristil soovitan alustada Bangkokist, kuhu saab lennukiga, või Pattayast, kuhu saab Bangkokist bussiga (sõit kestab umbes 2 tundi).

Bangkoki peamised seksipiirkonnad on Nana Entertainment Plaza (NEP) ja Soi Cowboy (SC). Mõlemad asuvad Sukhumvit Roadi läänepoolse otsa lähedal. NEP on plats majade vahel Soi 4 ääres, SC on tänav Soi 21 ja Soi 23 vahel. (Soi tähendab kõrvaltänavat. Sukhumvit Roadist hargnevad ühel pool tänavad Soi 1, Soi 3 jne., teise pool Soi 2, Soi 4, Soi 6 jne.) Nii NEP-s kui SC-s on paarkümmend go-go baari. Kurikuulus Patpong asub kaugemal ja on oma kunagise hiilgusega võrreldes väga alla käinud. Pattayas soovitan algajal alustada Lõuna-Pattayast (South Pattaya), tänavalt nimega Soi Diamond. Sealgi on go-go baarid ja ümberkaudsetel tänavatel samuti.

Nagu eesti keeles nimetame ilusat noort naist «tüdrukuks», nii on ka ingliskeelses seksituristide kõnepruugis ilus noor naine ikka girl. Prostituut, kes töötab seksibaaris (go-go bar või beer bar), on üldkasutatavas terminoloogias bargirl. Prostituut, kes pakub end tänaval, on freelancer. Intiimteenuseid pakuvad ka, nii palju kui mina näinud olen, kõik massöörid, isegi traditional thai massage salongides.

Go-go baar tähendab sellist baari, kus on lava, mille peal tüdrukud tantsivad, et kliendid neid vaadata saaksid. Vahel on tantsijannad bikiinides, teinekord paljaste rindadega ja vahel harva päris alasti. Kui sulle mõni tüdruk meeldib, võid ta enda juurde kutsuda, teda katsuda ja soovi korral keppimiseks kaasa viia.

Beer bar on sama asi, ainult ilma tantsulavata ja tüdrukud on täies riides (Tai kliimale vastavalt muidugi). Reeglid on samad mis go-go baaris.

Mistahes liiki seksibaaris on üldjuhul mõned tüdrukud tänaval kliente meelitamas. Sageli ei piirdu nad möödajalutavate meeste kutsumisega, vaid haaravad neil lausa käest kinni ning tirivad (pehmelt ja sõbralikult, kuid järjekindlalt) baari suunas. Nende haardest väljapõiklemine ja tungivast kutsumisest naeratades keeldumine on vaimustav meelelahutus. Aga muidugi võid ka lasta vedada ennast baari, kus iga tüdruk (kui tal just parajasti ments ei ole) on õnnelik, kui sa ta keppimiseks oma hotelli viid.

Eemale tasub hoida ainult meestest, kes lehvitavad su nina all massaažisalongide voldikuid. Kindla peale leiavad nad võimaluse, kuidas sul nahk üle kõrvade tõmmata. Ära ütle neile midagi – astu lihtsalt edasi, nagu neid poleks olemas. Agressiivseks ei maksa minna – võid peksa saada. Kui tahad massaaži, siis astu lihtsalt ühte arvukatest massaažisalongidest sisse. Mingit meessoost saatjat-vahendajat selleks tarvis ei ole.

Läbirääkimised

Kõik tüdrukud go-go baaris, väidetavalt ka ettekandjad, on prostituudid. See ei kehti baari mööda ringi kõndiva jubeda paksu vanaeide kohta, kes on tüdrukute ülemus, kuigi ma ei välista, et võid ka temaga kokkuleppele saada. Kõik baaritüdrukud töötavad iseenda heaks. Nad on tulnud baari tööle vabatahtlikult ja võivad igal ajal prostituudiametist loobuda. Baar maksab neile palka selle eest, et nad laval napis riietuses tantsivad, aga raha, mis turist seksi eest maksab, saab tüdruk kõik endale (ehkki ta kindlasti saadab olulise osa sellest oma puruvaestele vanematele, kes elavad kuskil kauges külas). See tähendab ka seda, et tüdrukul on õigus keelduda kliendiga kaasa minemast. Seda ei juhtu siiski praktiliselt kunagi, sest nad ei ole seksibaari tööle tulnud lõbu pärast, vaid raha teenima.

Seksibaari sisenemine on tasuta. Kui sinult püütakse sisenemistasu nõuda, mine kohe ära. (See ei kehti baaride kohta, kus pakutakse etendusi, kus tüdrukud putsist pingpongipalle välja tulistavad jms.) Kui lähed go-go baari või beer bari sisse ja võtad istet, oled kohustatud tellima vähemalt ühe joogi. Õlu maksab 70–110 baati (25-35 kr.; Tai baat vastab umbes 32 Eesti sendile). Siis võid seal istuda nii kaua, kui tahad, ja tantsijaid vaadata. Enamasti tuleb paari minuti jooksul sinu kõrvale mõni tüdrukutest, kes hakkab vestlust arendama. Ära häbene teda katsuda – tema asi on protesteerida, kui talle midagi (näiteks käe püksitoppimine) vastumeelt peaks olema. Kui sulle meeldib mõni teine tüdruk, siis võid selle enda juurde kutsuda või öelda oma kõrval istujale, et ma tahan rääkida näe selle tüdrukuga seal. Siis saadab ta selle teise sinu juurde ja jätab su ise rahule.

Mõne aja pärast hakkab tüdruk nuruma, et sa talle joogi ostaksid. Ta ei tee seda mitte sellepärast, et tal oleks kohutav janu, vaid sellepärast, et baariomanik nõuab seda temalt (baar elab ju jookide müügist), ning muidugi ka sellepärast, et tema saab osa joogi hinnast endale. Jook, mis tüdrukule antakse, on alati alkoholita ja maksab 80 baadi (25 kr.) ringis. Mujal kui Patpongis ja eelmainitud etenduskohtades ei ole vaja karta, et sulle röögatute joogihindadega külma tehtaks.

Kui sul tuleb tahtmine oma kõrval istuvale tüdrukule taha anda, võid ta endaga kaasa kutsuda. (Kui sa inglise keelt üldse ei oska, siis ütle "go hotel".) Tüdruk võib selle peale küsida "Will you pay bar for me?" Sellega peab ta silmas seda, et enne, kui ta tohib sinuga kaasa tulla, tuleb sul ära maksta nn. bar fine, mis on tavaliselt 500 baati (160 kr.), mõnikord ka natuke vähem. See on vahendustasu baarile selle eest, et sa viid sealt ühe tantsija vähemaks. Tasu seksi eest tuleb maksta tüdrukule eraldi ja selle suurus sõltub teie kahe kokkuleppest. Bar fine'i vähemaks kaubelda ei saa. Kui oled bar fine'i ära maksnud, pead ootama, kuni tüdruk käib riidesse panemas. Siis peab ta sinuga kaasa tulema ja laskma ennast vähemalt ühe korra keppida.

Kui tahad kindel olla, et tüdruk võtab suhu, siis küsi: "Do you smoke?" Tai-inglise keeles nimetatakse munni imemist "suitsetamiseks".

Kui tahad, et tüdruk veedaks sinuga terve öö, pead ka selle enne kokku leppima. "Short time" tähendab, et ta võib pärast ühte vahekorda ära minna, "long time" või "all night", et ta jääb ööseks. Väga vabalt võib juhtuda, et tüdruk jääb ööseks ka ilma, et te oleksite selles kokku leppinud. Mul on tulnud ette ka seda, et tüdruk nõuab pärast esimest seksi, et ma kepiks teda ühe korra veel. Aga sellised asjad on juba vabatahtlikud. Sa ei või nõuda rohkem kui on kokku lepitud.

Kogenumate seksituristide sõnul näevad paljude sünnitanud tailannade kõhud ja rinnad kohutavad välja. Kui tüdruk juhtub olema riides nii, et kõhtu ei ole näha, soovitatakse küsida "Do you have a baby?" Mina pole siiski go-go baarides veel näinud ühtegi tantsijannat, kellel kõht paljas ei oleks. Tüdrukutel, kes on täies riides, on tõenäoliselt menstruatsioon. Sama kehtib siis, kui kõik tantsijad on alasti, kuid ühel on aluspüksid jalas. Nii et ära solvu, kui ta lavalt maha tulles sinust möödub, sa teda haarata püüad ja tema eest ära põikleb.

Hotellis soovitan nõuda, et tüdruk annaks oma ID-kaardi registratuuri. Osa tüdrukuid teeb seda ilma, et peaksid ütlemagi, ja kallimates hotellides on see kohustuslik. ID-kaart peab tüdrukul kindlasti olema. (Kui ta väidab, et ei ole, siis on tal tõenäoliselt halvad plaanid. Tee nägu, et sa ei tunne teda, ja kõnni kiiresti eemale.)

Hotellitoas nõuab tüdruk kindlasti, et sa enne seksi duši all käiksid. (Tema käib ka.) Samuti nõuab ta, et sa kasutaksid kondoomi. Suguhaiguste vältimiseks on see kindlasti soovitatav. Mõned tüdrukud tahavad, et sa tule ära kustutaksid. Ära anna järele. Kustuta osa tulesid ära, kuid jäta nii palju põlema, et sa teda ikka korralikult näed.

Kui sa ei viitsi oma hotelli minna, võid minna tunnihotelli. Küsi tüdrukult, kus on "short time hotel", küll ta teab. Mõnikord on ka baaris endas tuba, mida klient võib tüdrukuga koosolemiseks üürida. Seda nimetatakse "private room". Kui tüdruk peaks sind õhtusel ajal enda juurde koju kutsuma, siis see olevat ohtlik. Kui aga tüdruk, kellega sa oled maganud, kutsub sind päeval endale külla, siis ei pidavat ohtu olema. Kui ta küsib, kas sa tuleksid tema kodukülla tema vanematega tuttavaks saama, siis on tal sinuga väga tõsised plaanid. Mõtle väga hästi järele, enne kui lähed.

Maksmine

Tais makstakse prostituudile alati pärast seksi. Erandiks on kõrgema taseme massaažisalongid (need, kus tüdrukud istuvad klaasi taga). Neis toimub seks kohapeal ja maksta tuleb ette. Tavalistes massaažisalongides (traditional thai massage) makstakse jällegi pärast.

Foorumites on mainitud üksikuid juhtumeid, kui tüdruk olevat seksi eest raha ette nõudnud. See on häbematus, mida ei tohi lubada. Mina viskaks sellise kohe välja, isegi selle hinnaga, et bar fine läheb raisku. On ka neid, kes lähevad baari ja nõuavad bar fine'i tagasi. Ma ei oska ennustada, kui tõenäoliselt sa sellega edu saavutaksid. Nagu öeldud, pole mul kunagi baaritüdrukutega mingeid konflikte olnud ja teiste meeste kogemuste kohta võite foorumitest ise lugeda. Üldiselt kehtib Tais aga reegel "no honey, no money". Seda võid ka tüdrukule öelda, ta peaks aru saama. (Eesti keeles tähendab see midagi sellist nagu "Kui keppi ei anna, siis raha ei saa.")

Mõned baaritüdrukud tahavad enne kui nõustuvad sinuga kaasa tulema, teada, kui palju sa neile maksad. Suur enamus ei räägi aga rahast midagi, ja isegi, kui sa küsid, kui palju maksta, vastavad: "Up to you." ("Sinu otsustada.") Tasus kokkuleppimise suhtes on kaks vastandlikku filosoofiat. Osa seksituristidest lepib alati enne hinnas kokku. Selle eeliseks on, et sa tead ette, et pead maksma ainult nii palju ja mitte rohkem, ning võid olla kindel, et tüdruk ei hakka pärast nõudma ei-tea-kui suurt tasu. Teised väldivad hinnas kokkuleppimist. Selle eeliseks on, et sul on võimalus maksta talle rohkem või vähem, sõltuvalt sellest, kuidas sa temaga rahule jääd, tüdrukul on aga huvi kohelda sind võimalikult hästi, lootes suuremat tasu.

Minul on põhimõte mitte kunagi mitte milleski kokku leppida. Ma küsin tüdrukult, kas ta tahab minuga hotelli tulla, tema ütleb jah, mina maksan bar fine'i, tema vahetab riided ja me läheme ära. Mitte ühtegi sõna rahast, mitte mingit juttu suhuvõtmisest. Ka pärast seksi ei küsi ma, kui palju ta tahab, vaid maksan nii palju, kui ta minu arvates väärt on. Peaaegu kõik tüdrukud võtavad suhu ka ilma kokkuleppeta ja kunagi ei ole ükski tasu üle nurisenud.

Algaja rusikareegel on, et Bangkokis maksab short time 1000 baati (320 kr.). Oma äranägemise järgi võid maksta paarsada baati rohkem või vähem, kuid mitte kunagi üle 1500 baadi (480 kr.). Miinumum, mis tüdrukut ei solva, on minu teada 500 baati (160 kr.). Kui tüdruk jääb terveks ööks, anna talle umbes 500 baati rohkem (s.t. 1000–2000 baati ehk 320–640 kr.). Pattaya on natuke odavam kui Bangkok – seal on 1000 baati terve öö eest normaalne. Phuket on Bangkokist mõnevõrra kallim.

Kui oled juba paar korda Tais käinud, õpid ise tunnetama, kui vähe sa maksta võid.

Käitumine

Tais on arusaamad aususest erisugused. Turistipiirkondades võid mistahes kellaajal üksi ringi jalutada, kartmata kallaletungi, kuid taskuvarguste oht on kuulu järgi suur. Tänavakaubitsejad võivad küsida sinult üle mõistuse kõrget hinda, aga kui maksad odava asja eest suure rahatähega ja müüja kuhugi putkaderägastikku seda vahetama kaob, siis ilmub ta kindla peale jälle välja ja annab sulle täpselt tagasi. Taksojuht võib sõidu lõpus röögatut tasu nõuda, aga kui olete sõidu hinnas enne kokku leppinud, siis peab ta kokkuleppest kinni.

Tai seksiturulgi on kombeks ajada asju ausalt. See ei kehti sulide kohta, kes püüavad sind mingitesse urgastesse meelitada, ega Patpongi kohta, kus su seljast võidakse seitse nahka koorida, aga Nanas, Soi Cowboys ja Pattayas on, nii palju kui mina tean ja teistelt kuulnud olen, asjaajamine korrektne. Jookide hinnad on igal pool enam-vähem samad, raha antakse tagasi õigesti, baaritüdrukud ei varasta (ehkki ettevaatlik tasub ikkagi olla) ja teevad, mida nad on lubanud. Kõikide seksituristide huvides on, et see nii jääks. Sellepärast kohtle ka sina baaritüdrukuid õiglaselt ja ära tüssa neid. Kui hotelli toodud tüdruk keeldub seksist, väites, et peab minema koju oma haige ema juurde (seda olevat ette tulnud), siis viska ta loomulikult välja ning mine baari ja nõua bar fine tagasi. Aga kui ta on oma kohustused sinu ees täitnud, siis maksa talle, mida ta ära on teeninud. Kui sa püüad tüdruku pärast seksi ilma maksmata välja visata või maksta vähem, kui te kokku leppisite, võib ta sulle politsei kaela saata, ja masohhistidest seksituristid jutustavad mõnuga lugusid lõbutüdrukutest, kes käsitsevad suure osavusega habemenuga. Aga mis peamine – me ei taha, et nad hakkaksid turiste sulideks pidama ja raha ette nõudma, ega ju?

Lisatud 2019: Ma soovitan mitte välja näidata, et sa saad vene keelest aru. Mul oli juhus, kus mööduv vene turist ütles oma sõbrale midagi, mille peale mina hakkasin naerma, ja ma tundsin, kuidas kohalike suhtumine minusse muutus. Venelastel on Tais halb maine ja seda möönavad ka venelased ise, ehkki nad ei paista aru saavat, et selle põhjuseks on nende enda käitumine.

Muude inimestega suheldes tasub meeles pidada, et Tais ei tohi kunagi minna agressiivseks. Mistahes konfliktis kehtib reegel: kui sa näitad välja, et sa oled vihane, siis sa kaotad. Naerata, räägi oma jutt viisakalt uuesti ära (viis korda, kui vaja) ja ära anna järele. Kunagi ära näita tai mehele keskmist sõrme ega ütle “fuck you”. Räägitakse, et selle peale lähevad nad täiesti hüsteeriliseks ja tulevad sulle kallale.

Sõit, elamine ja kulud

Lõpetuseks natuke kulutustest, millega reisi planeerides arvestada.

Edasi-tagasi lennukipilet Tallinn–Bangkok maksab tavaliselt 10 ja 15 tuhande krooni vahel, hinnad kõiguvad päris palju. Austria lennufirmadel on palju meeldivam teenindus kui Finnairil või SAS-l, aga kas sa selle nimel lennukipileti eest kallimat hinda soovid maksta, on iseküsimus.

Hotell on soovitatav valida seksikohtade läheduses, s.t. Bangkokis kuskil NEP ja SC vahel, Pattayas aga South Pattaya linnaosas. Hotelli leidmine ei ole mingi probleem. Bronni võid teha või tegemata jätta, nii kuidas sul mugavam on. Kui lennujaamast linna sõites väidab taksojuht, et kõik hotellid on täis, aga tema teab ühte, kus on veel kohti, siis ära usu teda.

Hotellituba ei tohiks maksta üle 1000 baadi / 320 kr. öö. Bangkokis on üks soodsa asendiga hotell "Sukhumvit Crown Hotel" Sukhumvit Soi 6-l, kus konditsioneeri ja kaheinimesevoodiga tuba maksab 640 baati / 200 kr. öö. Teine on seksituristide hulgas väga populaarne "Nana Hotel" NEP lähedal, mis on mõnevõrra kallim.

Sööklaeine maksab 100–150 baati (30–50 kr.), kõva kõhutäie india restoranis saab 300 baadi / 100 kr. eest.

Taksosõidud Bangkoki piires jäävad üldiselt 100 baadi (30 kr.) piiresse. Linnasisese elektrirongi (skytrain) pilet maksab olenevalt kaugusest 10–40 baati (3–13 kr.) ots. Bussipilet Bangkokist Pattayasse maksab 90 baati / 29 kr. Paljud eelistavad Pattaya-sõidu mõne taksojuhiga kokku leppida ja kindlasti on ka hotell rõõmuga valmis sõidu organiseerima.

Kahetunnine tai massaaž ilma seksita maksab 500 baadi / 160 kr. ringis. Lühemaajalise massaaži saab odavamalt. Massöör pakub kindlasti pärast massaaži käega või isegi suuga "extra service'it". Selle lisateenuse tase pole minu meelest suurem asi, aga eks proovi ise ära ja otsusta.

Tai keele õppimisega pole enne esimest reisi mõtet ennast vaevata. Enamik turistide teenindavaid inimesi oskab hädapärast inglise keelt.