Kooskõla looduse rütmidega

Teise maailmasõja ajal olid mitmetel Ookeaania saartel USA sõjaväe tugipunktid. Kohalikele elanikele meeldis see väga, sest taevast laskusid pidevalt alla lennukid, mis tõid igasugust vahvat kraami, mida saartel polnud enne nähtud. Ühel ilusal päeval sai aga sõda läbi, valged mehed pakkisid oma seitse asja kokku ja sõitsid minema. Saareelanike suureks kurbuseks ei tulnud ka taevast enam hiiglaslikke metall-linde nänniga.

See valmistas neile suurt meelehärmi. Nad tahtsid väga, et lennukid uuesti nende juures käima hakkaksid, kuid enam ei olnud valgeid mehi neid välja kutsumas. Viimases hädas otsustasid pärismaalased ise proovida. Nad panid ennast enam-vähem ühesugustesse riietesse nagu valged mehed olid olnud, käisid mööda maandumisradu edasi-tagasi ja vehkisid värviliste lippudega, ning hoidsid peos metallitükke ja rääkisid nende sisse. Kui väga nad ka aga ei pingutanud, kui täpselt nad ka ei püüdnud valgete meeste rituaale jäljendada, lennukeid ei tulnud...

Võiks mõelda, et küll need polüneeslased on ikka lollid. Vaadakem aga seda, kuidas lääne inimesed ahvivad mõttetult järele igasuguste idamaiste õpetuste väliseid rituaale. Lugesin mõni aeg tagasi, kuidas üks tiibetlane avaldas imestust selle üle, kuidas valged ennast rätsepaistega piinavad. Kõiksugu muistsed gurud istusid rätsepaistes lihtsalt sellepärast, et Aasias kasutatakse vähe toole, mistõttu inimesed on lapsest saadik harjunud maas istuma. See on nende jaoks kõige mugavam istumisviis. Valged aga kipuvad arvama, et rätsepaiste on igasuguste kõrgemate vaimsete sfääride juurde jõudmiseks ilmtingimata vajalik. Aasialastes tekitab see hämmastust. Vastavasisulistel õppeüritustel on tavaline asi, et idamaa õpetaja ütleb ühel hetkel valgetele kuulajatele: «Misasja, teil on ebamugav või? Võtke siis tool, jumalapärast. Mis te piinlete?»

Ja nüüd selle juurde, mille pärast kirjutama hakkasin. Ma juhtusin lugema artiklit ühest inimesest, kes teeb mingit idamaist ravimassaaži. Artikkel oli rabav selles mõttes, et selliseid eluviisifašiste olen ma vähe näinud. Tal oli inimese elu detailideni ära reguleeritud. Üles tõusta tuleb tingimata enne päikesetõusu, pärast päikeseloojangut ei tohi puuvilju süüa, pähkleid tuleb 30 minutit enne söömist vees leotada, mett süüa ainult päeva esimesel poolel, õhtusöök olgu kella 17 ja 18.30 vahel jne. jne. Kui sa kõike seda ei tee, siis pole sul lootustki terve olla. Ainus, mis sealt puudu oli, oli kohustus iga nädal Višnule kits ohverdada.

Ma hakkasin mõtlema: üks mu sugulane elab Põhja-Norras, kus umbes kuu aega on polaarpäev ja umbes kuu aega polaaröö. Kas siis need kaks kuud aastas on magamine keelatud? Ei saa ju ärgata enne päikesetõusu, kui päike ei tõuse ega looju.

Ühtäkki taipasin, et kogu see veedavärk mõeldi ju välja sellisel ajal ja sellises kohas, kus esiteks ei olnud kelli ning teiseks tõuseb ja loojub päike aasta ringi enam-vähem samal ajal. Muistsed india autorid kirjutasid nii palju päikesetõusust ja -loojangust lihtsalt selle pärast, et see oli nende elukeskkonnas kõige mugavam ajaarvestamisviis. Napakad valged inimesed ei tule aga selle peale, et ekvaatorist kaugemal ei ole päikese järgi elamine reaalselt võimalik.

Eelkirjeldatud päikesejutlustaja on minu meelest samal tasemel nagu taevast metall-linde kutsuvad polüneeslased. Suutmata taibata idamaa vaimsete õpetuste sisulist olemust, arvavad valged inimesed, et nad omandavad ülima õnne ja heaolu, kui imiteerivad oma idamaiste eeskujude välist käitumist – istuvad põrandal, söövad riisi, ärkavad koidikul, kannavad halatte, põletavad lõhnaküünlaid jms.