Teise
maailmasõja ajal olid mitmetel Ookeaania saartel USA sõjaväe tugipunktid.
Kohalikele elanikele meeldis see väga, sest taevast laskusid pidevalt alla
lennukid, mis tõid igasugust vahvat kraami, mida saartel polnud enne nähtud.
Ühel ilusal päeval sai aga sõda läbi, valged mehed pakkisid oma seitse asja
kokku ja sõitsid minema. Saareelanike suureks kurbuseks ei tulnud ka taevast
enam hiiglaslikke metall-linde nänniga.
See
valmistas neile suurt meelehärmi. Nad tahtsid väga, et lennukid uuesti nende
juures käima hakkaksid, kuid enam ei olnud valgeid mehi neid välja kutsumas. Viimases hädas otsustasid pärismaalased ise proovida. Nad panid
ennast enam-vähem ühesugustesse riietesse nagu valged mehed olid olnud, käisid
mööda maandumisradu edasi-tagasi ja vehkisid värviliste lippudega, ning hoidsid
peos metallitükke ja rääkisid nende sisse. Kui väga nad ka aga ei pingutanud, kui
täpselt nad ka ei püüdnud valgete meeste rituaale jäljendada, lennukeid ei
tulnud...
Võiks
mõelda, et küll need polüneeslased on ikka lollid. Vaadakem aga seda, kuidas
lääne inimesed ahvivad mõttetult järele igasuguste idamaiste õpetuste väliseid
rituaale. Lugesin mõni aeg tagasi, kuidas üks tiibetlane avaldas imestust selle
üle, kuidas valged ennast rätsepaistega piinavad. Kõiksugu muistsed gurud
istusid rätsepaistes lihtsalt sellepärast, et Aasias kasutatakse vähe toole,
mistõttu inimesed on lapsest saadik harjunud maas istuma. See on nende jaoks
kõige mugavam istumisviis. Valged aga kipuvad arvama, et rätsepaiste on
igasuguste kõrgemate vaimsete sfääride juurde jõudmiseks ilmtingimata vajalik.
Aasialastes tekitab see hämmastust. Vastavasisulistel õppeüritustel on tavaline
asi, et idamaa õpetaja ütleb ühel hetkel valgetele kuulajatele: «Misasja, teil
on ebamugav või? Võtke siis tool, jumalapärast. Mis te piinlete?»
Ja nüüd
selle juurde, mille pärast kirjutama hakkasin. Ma juhtusin lugema artiklit
ühest inimesest, kes teeb mingit idamaist ravimassaaži. Artikkel oli rabav
selles mõttes, et selliseid eluviisifašiste olen ma vähe
näinud. Tal oli inimese elu detailideni ära reguleeritud. Üles tõusta tuleb
tingimata enne päikesetõusu, pärast päikeseloojangut ei tohi puuvilju süüa,
pähkleid tuleb 30 minutit enne söömist vees leotada, mett süüa ainult päeva
esimesel poolel, õhtusöök olgu kella 17 ja 18.30 vahel jne. jne. Kui sa kõike
seda ei tee, siis pole sul lootustki terve olla. Ainus, mis sealt puudu oli,
oli kohustus iga nädal Višnule kits ohverdada.
Ma
hakkasin mõtlema: üks mu sugulane elab Põhja-Norras, kus umbes kuu aega on
polaarpäev ja umbes kuu aega polaaröö. Kas siis need kaks kuud aastas on
magamine keelatud? Ei saa ju ärgata enne päikesetõusu, kui päike ei tõuse ega
looju.
Ühtäkki
taipasin, et kogu see veedavärk mõeldi ju välja sellisel ajal ja sellises kohas, kus
esiteks ei olnud kelli ning teiseks tõuseb ja loojub päike aasta ringi
enam-vähem samal ajal. Muistsed india autorid kirjutasid nii palju
päikesetõusust ja -loojangust lihtsalt selle pärast, et see oli nende
elukeskkonnas kõige mugavam ajaarvestamisviis. Napakad valged inimesed ei tule
aga selle peale, et ekvaatorist kaugemal ei ole päikese järgi elamine reaalselt
võimalik.
Eelkirjeldatud
päikesejutlustaja on minu meelest samal tasemel nagu taevast metall-linde
kutsuvad polüneeslased. Suutmata taibata idamaa vaimsete õpetuste sisulist
olemust, arvavad valged inimesed, et nad omandavad ülima õnne ja heaolu, kui
imiteerivad oma idamaiste eeskujude välist käitumist – istuvad põrandal,
söövad riisi, ärkavad koidikul, kannavad halatte, põletavad
lõhnaküünlaid jms.
